Tarnija poolt algatatud lahendused
Kõige tüüpilisemad tarnija poolt algatatud lahendused müügiarvete rahastamiseks on faktooring, arvete diskonteerimine ning müüginõuete rahastamine.
Faktooring: : tarnija müüb nõuded rahastajale, milleks on üldiselt faktooringuettevõte või pank. Rahastaja teeb kohes osalise väljamakse, tavaliselt 80-90% ulatuses arve summast. Ülejäänud summa makstakse välja arve tasumisel ostja poolt, seejuures lahutades väljamaksest teenustasu. Maksete kogumise eest hoolitseb rahastaja ise, mis langetab nende jaoks riske ning tõhustab protsessi. Üheks eelduseks riskide haldamise eesmärgil on, et ostja kinnitab rahastajale kõnealuste nõuete olemasolu, ent ei garanteeri nende tasumist antud ulatuses.
Kui arvete tasumisega ostja poolt tekib probleeme, siis hoiavad rahastajad regressi tarnija vastu. See tähendab, et ka tarnija peab olema rahastamiskõlbulik ning kõik ettevõtted ei pruugi tarnijana selleks kvalifitseeruda.
Arvete diskonteerimine: tarnija palub rahastajalt väljamakset tasumata arve alusel. Rahastaja teeb koheselt täieliku või osalise väljamakse ning saab tagasimakse arve maksekuupäeval tarnija käest. Tarnija peab hoolitsema makse väljanõudmise eest ostjalt ning probleemide korral peab leidma lahenduse makse sooritamiseks rahastajale. Krediidiriski mõttes on lahendus sarnane käibekapitalilaenuga tarnijale.
Lahenduse eeliseks on, et ostja ei pea olema protsessi kaasatud.
Müüginõuete loovutamine: tarnija müüb tasumata arve rahastajale, kes teeb tarnijale kohe väljamakse täissummas (miinus diskontomäär). Nõude omand liigub täielikult rahastajale, mis tähendab, et neil on makse väljanõudmise õigus ostjalt. Krediidirisk on puhtalt ostjal ning tarnija suhtes pole võimalik regressi kohaldada (v.a. õigustühised tehingud).
Instrument on sobilik kõigile tarnijatele, sõltumata nende krediidiprofiilist. Oluline on, et ostja oleks finantsiliselt tugev ning hea maksekäitumisega. Instrumendi rakendamiseks on vajalik ostja kinnitus, et nõue kuulub tasumisele.